Loodussadamast tsivilisatsiooni
Erinevalt eelneva öö vihmasest noodist klaaris juba hommikul taevas selgeks ja saime jätkata oma matka Porvoo suunas. Teekond oli ca 19 miili. Porvoosse sisenemine on roostikuvaheliselt teelt väga idülliline ja rahulik, märkamatult jõudsime tsivilisatsiooni tagasi. Sadamakohtadega meil vedas ja saime kolm vaba kohta kõrvuti. See ei ole sellegipoolest tavaline juhus, sest Porvoo on väga populaarne sihtkoht just merd mööda tulevatele matkajatele. Kindluse mõttes on alati hea idee endale kaikoht varem ära broneerida.
Broneerimine http://www.satamapaikka.com
Panime otsad kinni ja otsustasime, juba varasemast meeldivast kogemusest, minna vanalinna jõeäärsesse Porvoon Paahtimo baar-kohvikusse. 1902. aastal ehitatud tellismaja on sillaga ühendatud vana praamiga, kuhu on suviti viidud väliterrass. Soomes on laialdaselt levinud kohaliku pannukahvi ehk kannukohvikultuur, mistõttu paljudes kohtades üldse meile harjumuspärast lattet ja cappuchinot ei pakutagi. See koht on erandiks, sest nende kaubamärgiks on just kohv, mida nad ise kohapeal röstitud ubadest valmistavad.
https://porvoonpaahtimo.fi/en/
Peale kosutavaid jooke läksime vanalinna jalutama. Õhkkonda iseloomustavad madalad puitmajad, munakivitänavad, siseaiad, rohelus ja melu. Tänavad on sisustatud butiikide, kohvikute ja antikvariaatidega. Lõunatamiseks leidsime vanalinna ja kesklinna piirilt mõnusa õuealaga restorani El Patio, mis pakkus hispaaniapärast menüüd.
https://elpatio.fi/en/el-patio-english/
Hiljem liikusime tagasi paatide juurde. Väsinumad jalutajad liitusid raamatuklubiga ja õhtused kohvijoojad tegid veel mõne retke avastamata tänavatele. Hilisõhtune kirevus koondus jõeäärsele promenaadile, seetõttu ei soovitaks ööbimiskohta vahetult ühegi restorani juurde võtta, kuid neist juba natukenegi eemal olevaid sadamakohti võib linna kohta pidada päris vaikseteks.
